Suvi

Kiirustan Pirita jahisadama poole, et seal Rootsist Eestisse purjetanud sõbrad tervituste ja joogi saatel vastu võtta. Kui te mõtlete siinkohal mingisugusele 24-meetrisele ja 200-tonnisele pornostaariliku nimega luksusjahile, mis nupule vajutusega kodusadamasse triivib, samal ajal kui sina vööril tantsu lööd ja uut šampusepudelit avad, siis unustage see. Manage silme ette hoopis üks hulljulge seiklejate punt, kes kuus päeva järjest Läänemere laineid nautides klassikalise 8,5 meetrit pika purjeka Eestisse tõid. Selline ellujäämiskursus ja uue jahi kodumaale jõudmine vajab juba tähistamist küll.

Kuni purjeka silmapiirile jõudmiseni käis mu peas tihe olmeprobleemide lahendamine. Ühesuguste punaste jopedega askeldavaid, rahulolevate nägudega purjetajaid nähes, tegid mõtted aga 180 kraadise pöörde ning süda hakkas kiiremini põksuma. Inimesele, kes teab purjetamisest täpselt nii palju, et selleks on vaja tuult ja purjeid, hakkas kohale jõudma ettevõtmise erakordsus. Loodusjõudusid trotsides ning neid ära kasutades koju jõuda? Vau.

„Ma tahan ka“

laususin omaette vaikselt ja võimalus ei lasknud end kaua oodata. Kui purjeka omanik mainis, et vastne ost tuleb septembris Haapsallu talvepuhkusele viia ning abikäed on igati oodatud, vastasin umbes 0.1 sekundilise viivitusega, et olen pardal. Jess, mõtlesin, minust saab meremees.

Alustasime oma teekonda Tallinnast Haapsallu ühel üdini kuldsel ja soojal sügispäeval. Sellisel, mida vanarahvas nimetaks vananaistesuveks ja millest paremat oleks septembrikuul raske ette kujutada. Samuti aitas kõigele sellele õndsusele kaasa fakt, et tegemist oli esmaspäevase päevaga ja merel koos meiega vähesed teised.

Päeva esimese õppetunni sain kätte suhteliselt ruttu. Tuleb välja, et tüürimees ei saagi terve päeva purjeka tagaosas päevitada ning suvaliselt mööda merd triivimine pole isegi väiksematel meresõidukitel lubatud. Kes oleks seda võinud ette näha? Mitte mina igatahes. Samas sain pärast paari tundi merel olekut rõõmu tunda selle üle, et merehaigus mind ei kimbutanud. Teine verstapost ootas mind aga alles ees. Kentsakas oleks vist õige sõna kirjeldamaks olukorda, kus põie kergendamiseks end ämbriga kajutisse lukustad ja pärast selle sisu välja kallama pead. Probleem pole iseenesest suur, aga kahe mehega paadis viibides tundsin elu ebaausust küll. Ma ei tahtnud isegi mõelda selle peale, kuidas see kõik tormisel merel toimuma peaks. Õppetund number kaks – merel pole naisi ega mehi, vaid inimesed.

Õhtuga koos tuli ka sõnum emalt, kes uuris, kaugel me oleme. Kaheksa tunni kaugusel, vastasin, et mitte öelda Paldiski sadama juures ja oma plaanist, jõuda ööseks Osmussaarele, päris korralikult maas. Tjah, asi ei olnud ainult esmaspäevases päevas, vaid me olime üksik purjepaat keset merd seetõttu, et tuul oli kergelt öeldes vaikne. Mitte ühtegi kuradima lainet. Välja arvatud üks sellelt suurtelt Tallinki monstrumit, mis Eesti-Soome vahelt sõidab ja meid korraks loksuma lõi. Kolme sõlmelise kiirusega kulgeda on mõnus, ütlen ausalt. Tüürida on lihtne, poom ei käi pidevalt ähvardavalt üle pea ning algaja purjetaja jaoks on asjade aeglane käik pigem meeldiv. Öine sõit aga kõlas jube külmalt ning seetõttu maabusimegi Väike-Pakri saarel.

Juhhei, maapind!

Hõikasin ma ilmselgelt liiga vara. Keegi, nimega Helena, pidi minema jahi vööri kinnitusotsa kalda poole tõmbama. Lühikeste pükste puudumisel juhtus see aga poolpaljalt külmas vees solberdades ning lootes, et kui keegi Pakril elab, siis on ta parasjagu saare teisel kaldal või lihtsalt pime. Öö paadis möödus rahulikult ja soojalt.

Järgmine hommik alustasime varakult oma teekonda. Kuna tuul oli paari pügala võrra tõusnud ja mina seekord tüürimehe rollis ei olnud, sain panna proovile oma purjede käsitlemise oskused. Olgu öeldud, et need on siiani nullilähedased. Soot kus kohas? Groot mis asi? Paar tundi, mitu valemanöövrit ja kaks sassi läinud sõlme hiljem, olin lisaks paadiomaniku närvirakkude suretamisele ka miskit kõrva taha pannud. Kardan siiski, et isegi kui mul õnnestuks suund mandrile võtta, oleksin ma sadamas üks tõsiselt ohtlik tegelane. Oma kogemusele toetudes saan nüüd aga kindlalt väita, et purjetamise näol on tegemist mitte igava puhkusereisi, vaid toreda spordialaga, mis nõuab lisaks füüsilisele pingutusele ka aju kasutamist. Meremeest minust muidugi ei saanud, aga purjetamise maitse sain suhu küll ning jään nüüd soojemaid ilmasid ja uusi purjeseiklusi ootama.

Teate küll, kuidas asja täielikuks mõistmiseks ei piisa teiste inimeste seikluste kuulamisest, vaid ise asja läbima peab. Nii on ka purjetamisega. Samuti aitas see minul rohkem mõista neid hulljulgeid purjesportlasi, kes torme trotsides paati ronivad ning sellest rõõmu tunnevad. Seetõttu utsitaksin kõiki huvilisi, kelle magu väikese lainetuse korral kohe vastupidi tööle ei hakka, purjetamist proovima. Võib juhtuda, et hakkab meeldima !