Lappajaga Saarest Saksa

Pavilosta Marina

Tekst: Jaano Martin Ots
Fotod: Meelis Saarlaid

Mida teha, kui Saksamaale kolinud paadiomanik tahab veesõiduki uude elukohta kaasa võtta, kuid paat on tavatreileriga maanteel vedamiseks liiga lai? Seilaja, Saaremaa sadamakorraldaja ja jääpurjetaja Meelis Saarlaiu jaoks pole see mingi küsimus – loomulikult tuleb minna paadile kõige loomulikumal viisil ehk oma käiguga mööda vett. Isegi, kui tegemist pole kõigi mugavustega ookeanipurjeka ega kiire luksuskaatriga.


Lappaja kerele ehitatud lõbusõidupaat Pärl

Pikkus: 10 m
Laius:  3 m
Süvis: 0,7 m
Kaal koos ballastiga: 2 000 kg
Kerematerjal: lehis
Masin: Sole 40 diisel
Kütusekulu 0,7 l miilile


 

Pärl ja Amore II Roomassaares                Leedu rannikul

 

 

„Kui mulle tehti ettepanek 10-meetrine puidust lappaja Saaremaalt Saksamaale sõita, ma kaua ei mõelnud. Hakkasin kohe teekonda planeerima. Mulle pakub see piirkond suurt huvi. Just seda marsruuti mööda tulevad Euroopast need külalisjahid, mis hiljem ka meie sadamatele tulu ja tööd annavad. Ja olin juba hakanud igatsema neid kauneid vaateid Läti, Leedu ja Poola pikkadele liivarandadele,“ selgitas Meelis Saarlaid, kuidas ta Saksamaale kolinud paadiomaniku muret lahendama sattus. Nii juhtuski, et nad koos vana sõbra Uunoga 5. mai hommikul lehisepuust lappajapaadi mootori käima panid ja Roomassaare sadamast välja roolisid.

„Paadi ehitas Sõru sadamas 2012. aastal paadimeister Tiit Laun. Paadikere on lehisepuust, kõva kut kurat,“ kiitis Meelis alust. Pärl talvitus Nasval angaaris ja oli vette tõstes igati heas korras. Siiski tuleb igal alusel enne reisi olulisemad asjad üle kontrollida ning sellega Meelis sobivat ilma oodates Roomassaares tegeleski. Reisilt tagasi jõudes aga leidis: sõit sai nii tore, et tasub seda teistegagi jagada.

 

Pärl Klaipedas                           Wladislawovo sadamas

 

Meelis Saarlaid:

„Meil oli teekond kaardil valmis planeeritud ja kohe alguses tundus, et kui ilm vähegi soosib, tuleb ilus sõit. Sellise reisi jaoks tuleb kõvasti rihtida, et sobiv ilmaaken leida. Meil vedas ja leidsimegi. Alguses oli  tuulevaikus ja siis tulid leebed idakaarte tuuled, just  nagu meile vaja.

Roomassaarest Pavilostasse, 95 miili
Läti on Saaremaale tegelikult päris lähedal ning nii pika teekonna avaetapiks pidasime Ventspilsi otsa liiga lühikeseks. Seepärast valisime esimeseks ööbimiskohaks Pavilosta kena väikese  sadama, kus saavad peatuda nii kiiljahid kui mootorpaadid. Pavilosta sadamas vett jätkub, seal käivad sees ka kalatraalid, mille süvis on kolme meetri kandis. Aeglase paadiga tuleb nii pikal ülesõidul head ilma maksimaalselt ära kasutada ning seepärast me sadamates palju pikemalt ei peatunud, kui puhkamiseks hädapärast vaja.

Koos naridega oli meil paadis 4 magamiskohta, kahekesi just paras pikemat sõitu teha. Vöörpiigis on Pärlil olemas ka tualett ning kambüüsis sooja söögi tegemise võimalus. Kuigi vesi ja kraanikauss olid niiöelda teisaldatavad ehk improviseeritud, lubas selline varustus meil hommikul varakult välja sõita ja einestada-kohvitada käigupealt. Esimeste päevade tuulevaiksed ilmad võimaldasid seda päris mugavalt.

75 miili Klaipedasse

Jätsime Liepaja vahele ning sõitsime Pavilostast otse Klaipedasse.  Seal ööbisime ja tankisime, väga mugav ja viisakas sadam. Tankimine toimus kaardiga ja kütus on igal ajal saadav. See sobis meiesugustele hilistele saabujatele ja varastele lahkujatele hästi.

112 miili Vladislavovo

Järgmiseks sihtpunktiks võtsime Vladislavovo Poolas. See sõit sai natuke pikem, aga viis meid kenasti Kaliningradist mööda. Klaipeda-Vladislavovo kurssi kannatab enamvähem otse sõita, ei ole karta Venemaa vetesse sattumist, nagu Gdanski või Gdyniasse sõites võib juhtuda. Kaliningradi ees on päris lai mereala, mida Venemaa aegajalt mereväe manöövrite tõttu sulgema kipub, aga meie kurss viis sellest kenasti mööda ja mingeid intsidente ei olnud. Vladislavovo on muljetavaldav väike kalasadam, kus on olemas ka külaliskai. Käisime sees ka Leba jahisadamas, kuid seal seekord ainult tankisime. See on uhke jahisadam ja sealset kanalit mööda saab turismilinnakesse täitsa sisse sõita.

116 miili, Kolobrzeg

Kolobrzeg on suur ja reisi- ja kaubasadam. Autokatamaraanid kihutavad sealt Bornholmile, liiklust on palju. Kuna meie reisi lõpp-punkt asus siseveetee ääres, tahtsime Dziwna sadama kaudu kanalisse siseneda, kuid jäime seal kohe ühe silla taha pidama. Teoreetiliselt pidi see olema avatav sild, kuid meil ei õnnestunud kusagilt leida infot, millal ja kuidas seda avatakse. Nii pöördusime merele tagas ja valisime sisevetele sisenemiseks järgmise sadama. Sellevõrra tuli alguses planeeritud teekonnas siiski muudatus teha.

70 miili Swinoujsciesse

Kanalisse sisenemise sadamaks sai niisiis Swinoujscie. See on suur sadam, mille kaudu pääseb Läänemerelt Poola sisevetele. Poola on suur mereriik ja kuulus laevaehitusmaa, aga märkimisväärne osa nende veeteedest on tegelikult jõgede ja kanalite süsteemiga ühendatud järved ja sisemered. Swinoujscies on suured laevaehitusangaarid, sadamad ja dokid. Kanali sügavus 10-12 meetrit ja sildu pole, nii et sõita saab ka suurte laevade ja purjekatega. Kanalite kasutamine on tasuta.

Kanalist jõudsime välja Szszecini lahele. See on päris avar sisemeri, kust hargnevad laevateed nii Poola kui Saksamaa poole. Mõnd aega sõitsimegi mööda kahe riigi vahelist veepiiri ja kohe piirist lääne pool oligi meie sihtkoht Riehter Werder. Selles mõttes tore kohake, et see on väga sarnane Pärli endise kodusadamaga Saastnas. Kindlasti sattus paat heasse keskkonda. Vormiliselt Saksamaal, aga hindade ja tööoskuste poolest Poola mõju all. Poolakatel on sedasorti  paatide kasutamise ja hooldamise koha pealt väga suured kogemused.

Kolobrzeg Marina

 

Kalapüünised ja kaunid vaated

Poola rannameresõidu eripäraks on tohutu kalapüük. Meri on erinevaid lippe ja lipukesi täis, esimese hooga ehmatab ära. Aga need püünised pole ohtlikud, kuna peamiselt on need põhjapüünised, mida pole vaja karta. Ja vaated on Läänemere idakaldal ilusad – pikad liivarannad, kõrged düünid ja männimets. Mootorpaadiga saab päris ranna lähedal sõita ja vaade vasakule ei väsitanud kunagi. Kuna liikusime puupaadiga, siis radarid meid sageli ei märganud ja kui sadamasse kohale saime, siis imestati, et kust teie välja ilmusite. Aga võibolla peeti ka kohalikeks kalastajateks.

 

Tegelikult lihtne sõit

Nii saime omal käel veenduda, et sõit Saaremaalt Saksamaale on tegelikult päris lihtne. Esmapilgul tundub see pikk avamere ots, aga tegelikult on lähim kallas alati paarikümne miili kaugusel. See tähendab, et teekond on ka väikse mootorpaadiga täiesti sõidetav. Meie koguteekonnaks  tuli 465 miili, viienda päeva õhtul olime kohal.

Ilm oli hästi valitud, ei pidanud kuskil tormivarjus ootama. Tugeva tuulega ilmselt sellist retke ei teeks, vähemalt pole siis nii mugav. Soodsa ilmaga on see aga väga mõnus matk. Mai alguses on meri veel pisut jahe, aga soojematel kuudel võiks see lausa mõnus perepuhkus olla. Kui millegi üle kurta, siis võiks tähelepanu juhtida, et mobiililevi kaob sealkandis merel kiiresti, mõnikord pole sidet isegi 5-6 miili kaugusel kaldast. Mereraadio aga toimib ja sellega saab vajalikud asjad aetud.

Tankimisvõimalustest puudust ei olnud. Paak oli pisike, 55 liitrit nii et võtsime ikka kanistrid ka kaasa. Päevaga suutsime 70-80 liitrit maha sõita.

Igal juhul võib paadisõiduhuvilisi julgustada, et Euroopasse saab sõita ka päris väikse paadiga, pole hullu midagi.  Me selle peale sageli ei mõtle, et Roomassaarest Klaipedasse, Stockholmi või Tallinna on enamvähem võrdsed distantsid. Ehk nii umbes ööpäevased ülesõidud, kui suuta hoida 7-sõlmelist kiirust.“